Tormilised kiiduavaldused,

  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •   
  •  

the-artifice.com
mis paisuvad edasi ovatsioonideks!

 

Ja kuidas see välja nägi, olupilt nendest aastatest – parajasti on (Moskva oblastis) käimas rajooni parteikonverents. Seda juhatab hiljuti istumapandud sekretäri asemel uus rajoonikomitee sekretär. Konverentsi lõpus võetakse vastu ustavusläkitus seltsimees Stalinile. Loomulikult tõusevad kõik püsti (nagu ka konverentsi käigus on kõik püsti karanud iga kord, kui nimetati tema nime). Väikeses saalis puhkevad “tormilised kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsioonideks”. Need on tormilised ja paisuvad ovatsioonideks kolm minutit, neli minutit, viis minutit. Ja peopesad on juba valusad. Ja ülestõstetud käed on juba ära surnud. Ja elatanud inimesed juba hingeldavad. Ja see muutub juba väljakannatamatult nõmedaks isegi neile, kes Stalinit siiralt jumaldavad. Ainult et: kes julgeks esimesena lõpetada? Seda võiks teha rajoonikomitee sekretär, kes seisab tribüünil ja kes luges äsja ette selle läkituse. Aga ta on uustulnuk, ta on siin selle asemel, kes istuma pandi, ta kardab ise ka! Siin saalis seisavad ja aplodeerivad ju enkavedeelased, nad passivad hoolega peale, kes lõpetab esimesena!… Ja kiiduavaldused selles tundmatus väikeses saalis kestavad, juhi teadmata, 6 minutit! 7 minutit! 8 minutit!… Nad on surmasuus! Nad on kadunud! Nad ei saa enam pidama jääda enne, kui lõhkenud südamega kokku varisevad! Saali sügavuses, tihedas rahvahulgas, võib ehk veel veidi viilida, lüüa käsi kokku harvemini, mitte nii tugevasti, mitte nii ägedalt, – aga mida teha presiidiumis, kõigi silma all?! Kohaliku paberivabriku direktor, tugev mees, seisab presiidiumis, ja mõistes olukorra võltskust ja väljapääsmatust, aplodeerib! – üheksandat minutit! kümnendat! Ta vaatab ahastades rajoonikomitee sekretäri poole, aga see ei julge järele jätta. Meeletus! Üleüldine meeletus! Piiludes nõrgas lootuses üksteise poole, kuid manades näole vaimustunud ilme, plaksutavad rajooni juhid, kuni kokku varisevad, plaksutavad, kuni nad kanderaamil välja kantakse! Ja isegi siis ei pilguta kohalejäänud silmagi!… Ja üheteistkümnendal minutil teeb paberivabriku direktor asjaliku näo ja istub oma kohale presiidiumis. Ja – oh imet! – kuhu on kadunud üleüldine, ohjeldamatu, kirjeldamatu vaimustus? Kõik lõpetavad ühe ja sama plaksu pealt ja istuvad. Nad on päästetud! Orav taipas rattast välja hüpata!…
Ainult et just nii tuntaksegi ära sõltumatud inimesed. Just nii nad välja nopitaksegi. /…/
See ongi Darwini järgi valik. See ongi nõmeduse abil kurnamine.

 

Armas Lugeja – anna Meile teada, millisest teosest on antud katkend pärit, kus on see kirjutatud, miks pidi välja vahetama rajoonikomitee sekretäri, ning mis sai edasi paberivabriku direktori asjalikust näost!

link

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga